Üdini positiivse aktsiooni Teeme Ära 2008 negatiivne kangelane oli kasutatud rehv. Metsast leitud kummihunnikute hulk üllatas. Kokku koguti aktsiooni raames ligi 60 000 vana autokummi, mis teeb kaalu järgi ligi 1000 tonni.
Võib arvata, et osa reostusest on tekkinud juba aastaid tagasi, kuid ka tänases Eestis, kus vanarehvide käitlemine on suhteliselt hästi organiseeritud, veavad mitmed rehviettevõtted ikkagi oma vana kraami metsa.
Tallinna ääres Betooni tänaval, Viljandi maantee ääres ja mujal olid rehvireostused tekitatud tõenäoliselt pikema aja jooksul ning selle taga paistis rehvidega tegelevate ettevõtete „käekiri”.
Vanarehve võtab seadusele vastavalt kõigis Eesti maakondades ainsana vastu tootjavastutusorganisatsiooni MTÜ Eesti Rehviliit rajatud kogumisvõrk, mida hoiavad üleval Rehviliiduga liitunud maaletoojad.
Rehviliidu tootjavastutussüsteemiga on tänaseks ühinenud 64 rehvide maaletoojat ning 261 rehvide edasimüüjat üle Eesti. Kokku on liidul 47 vastuvõtupunkti – igas maakonnas vähemalt üks, nagu seadus ette näeb, kus saab rehve tasuta ära anda.
Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek on väljendanud seisukohta, et kogumisvõrku tuleb tihendada.
Selgitan siinkohal, mida tegelikult ikkagi tähendab tootjavastutus. Eestis kehtiv jäätmeseadus kehtestab nn probleemtoodetele, kuhu kuuluvad ka vanarehvid, tootjavastutuse põhimõtte. See tähendab, et rehvide kui probleemtoodete maaletooja on kohustatud tagama tema valmistatud, edasimüüdud või sisseveetud rehvijäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või kõrvaldamise.
See kohustus laieneb ka rehvidele, mis on aastaid tagasi, mil seadusandlus seda veel ei reguleerinud, metsa alla viidud. Rehviliidu kogumispunktides on võimalik tasuta ära anda ka selliseid vanarehve.
Seaduse kohaselt peab rehvide maaletooja organiseerima vanarehvide kogumisvõrgu maakonna piires või 50 km raadiuses, kuhu saaksid kõik lõpptarbijad tasuta rehve ära tuua - garaažidest, metsa alt, kraavidest jne.
Ettevõttel on valida, kas ta teeb kogumist omal käel või läbi tootjavastutusorganisatsiooni. Nagu öeldud on hetkeseis selline, et ainsat nõuetele vastavat rehvide kogumisvõrku hoiavad üleval Rehviliiduga liitunud maaletoojad. Need ettevõtted, kes väidetavalt tegutsevad omal käel paraku ei taga nõuetekohast kogumisvõrgustikku või vähemalt pole avalikult see informatsioon lõpptarbijatele kättesaadav.
Ettevõtted, kes Rehviliitu süüdistavad, üritavad tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale juhtida ning sedamoodi enda tegematajätmisi varjata. Eestis on mitmeid rehviettevõtteid, kes ei ole süsteemiga liitunud. Kui nad ka ise korraldavad vanarehvide utiliseerimist, ei pruugi seda teha nende kliendid, kuna selleks pole loodud võimalust.
Tootjavastutus rakendub ettevõtjatele, nii valmistajatele, maaletoojatele, kui ka hulgi- ja jaemüüjatele, kes peavad vastutama tootes sisalduvate ainete, koostisosade ja toote kui terviku eest alates toote valmistamisest kuni toote muutumiseni jäätmeteks.
Keskkonda mitteaustavaid rehviettevõtteid saab korrale kutsuda seadusandlusega. Nn rehvimäärusega saaks tagada, et kõik autorehvidega tegelevad ettevõtted utiliseeriks kasutatud rehvid keskkonnasõbralikult - kas ühinedes Rehviliidu kogumissüsteemiga või luues ise nõuetele vastava kogumisvõrgu. Samuti tagaks määrus tugevama kontrollsüsteemi, sest kahjuks saab hetkel Eestis ainult sellisel viisil mingitki tulemust loota.
Tervitatav on keskkonnainspektsiooni plaan hakata rehviettevõtjaid paremini kontrollima, sest praegu valitseb paljuski karistamatuse tunne.
Kaur Kuurme
MTÜ Eesti Rehviliit
tegevjuht